Sigulda uus loss

Sigulda uus loss on riikliku tähtsusega arhitektuurimälestis. Pärast arhitekt Alfred Birkhani 1937. aasta ümberehitusprojekti peetakse seda Euroopa kõige uhkemaks kirjanike lossiks. Lossi interjööri kvaliteeti panustasid läti kunstnikud Niklāvs Strunke, Vilis Vasariņš, Pēteris Teodors Ozoliņš, Kārlis Sūniņš, Ludolfs Liberts, Elerts Treilons.

11.-13. sajandil valitsesid Sigulda ümbruskonda Gauja liivlased, kes ehitasid linnamägede otsa puidust kindlustusi. Esimese kivihoone ehitas mõõgavendade ordu aastatel 1207-1209. 17. sajandi alguses Poola-Rootsi sõdade ajal Liivi ordu loss hävitati ja lossi territoorium muudeti feodaalvalduse mõisaks, mis sai 18. sajandil Vidzeme kubermangu osaks.

1780. aastal läks mõis von der Borchi perekonna omandisse. 1867. aastal sai Alexander von der Borchi tütrest Olgast vürst Dmitri Kropotkini abikaasa ja Olga kaasavaras oli Sigulda mõis. Abielule järgnes Kropotkini suveresidentsi ehk Sigulda uue lossi ehitamine, mis kestis neli aastat (1878-1881). Ehitustöid juhendasid ehitusmeister Jānis Meņģelis Cēsisest ja Jaundreļļi peremees Pēteris Kūlis. Töödesse kaasati kohalikke käsitöölisi ja kasutati lähimast ümbruskonnast pärit materjale. Vürstinna Olga Kropotkina kui Sigulda patroon saavutas linna ja kuurorti läbiva Riia-Pihkva raudteeliini rajamise, toetades turismirajatiste ja majutuskohtade arendamist. 1893. aastal võttis Olga poeg, vürst Nikolai Kropotkin lossi ja selle territooriumi juhtimise üle ning jätkas ema alustatud tööd, rajades bobikelgu- ja saaniraja, mineraalvee vabriku ja edendades autoturismi.

1780. aastal Esimese maailmasõja ajal asus Sigulda Saksa ja Vene armee vahelisel rindejoonel ning loss rüüstati. Läti iseseisvuse väljakuulutamisele järgnes põllumajandusreform ja 1922. aastal kaotas Kropotkini perekond lossi omandiõiguse.

Valitsus andis lossi Läti kirjanike ja ajakirjanike liidule, kes alustas 1923. aastal hoone renoveerimist, rajades sinna pansionaadi, ürituste ruumid ja puhkekompleksi.

1934. aastal sattus loss Läti pressiliidu omandisse ja 1937. aastal toimus arhitekt Alfred Birkhani projekti järgi lossi teine ümberehitus. 1937. aasta ümberehitusprojekti käigus loodi lossi ainulaadne rahvusromantiline interjöör, mis on tänaseni säilinud ja mida restaureeriti aastatel 2017-2021.

Sigulda ajaloos tõusevad esile 20. sajandi 20.-40. aastad mil Uus loss sai tuntuks kirjanike lossi nime all, pälvides Siguldas Läti intelligentsi ja loominguliste ringkondade tähelepanu. Mõisnike aegadest alates külastasid lossi mitmesuguseid kuulsused, kuid eriti kuulus oli see kirjandusõhtute, ballide, koosolekute, kongresside ja tähtpäevade poolest, mida korraldasid silmapaistvad kultuuritegelased. Suvel kasutasid Läti kirjanikud lossi puhkamiseks ja viibisid pansionaadis pikemat aega.

Lossis on elanud Läti sellised tuntud kirjanikud nagu Kārlis Skalbe, Aleksandrs Čaks, Jānis Akuraters ja Rainis. Uus loss ei olnud populaarne mitte ainult kirjandusinimeste seas – seda külastasid välisminister Vilhelms Munters, ajalehe Jaunākās Ziņas väljaandja Emīlija Benjamiņa, teatridiiva Lilija Štengele ja teised.

Varsti pärast Läti okupeerimist sai lossist Läti NSV Rahvakomissaride Nõukogu ehk Nõukogude Läti valitsuse puhkemaja ja 1953. aastal Nõukogude Liidu Ametiühingute Kesknõukogu sanatoorium.

Pärast taasiseseisvumist võttis lossi haldamise 1993. aastal üle Sigulda linnavalitsus ja 2003. aastal alustas lossis tööd linnavalitsus.

2017.-2021. aastal toimus lossi restaureerimine, taastati 1937. aastal loodud interjöör, kaunistused ja fassaadid, säilitades samal ajal hoone kandvad konstruktsioonid ja paigutuse. Ümberehituse käigus ehitati lossitorni trepp, mis ühendab keldrikorruse esimese korrusega. Pärast restaureerimist avati lossis näitus selle ajaloo kohta.

Sigulda uue lossi ümberehitamise ja restaureerimise maksumus on 5,9 miljonit eurot. Euroopa Regionaalarengu Fondi kaasrahastus oli 1 395 932,19 eurot ja 499 999,50 eurot heitkogustega kauplemise süsteemi rahastusest ning ülejäänud kulud kanti riigi- ja kohaliku omavalitsuse eelarvest.

Projekti viis ellu Sigulda piirkonna omavalitsus.