Kultuuri- ja looduspärandi objektide teavituskampaania "Lätist leitud"

Ludzast Daugavpilsi kulgev enam kui kuussada aastat vana tee viib teid reisile läbi Latgale ehk Māra maa, kus latgalite vana mütoloogia on põimunud tugevate katoliiklike uskumuste ja Hommiku-Euroopa väärtustega. Tee tähistab Ludzat kui Liivimaa piiride tugevat kaitsjat, Preiļit kui Borchi krahvide romantilist ja luksuslikku taganemispaika ning Daugavpilsi kui linnust, mis tõrjus ära isegi Napoleoni armee rünnaku.

Piki mere äärt kulgev Liivi tee on Ventspilsi ja Salacgrīvat ühendanud juba vähemalt 16. sajandist alates. Siin käis liivi keel vanade kuralaste ja latgalitega sama teed ning sulandus märkamatult läti keelde, jäädes sinna alatiseks.

See 14. sajandist pärit tee sümboliseerib kohta, kus kultuur, teadus ja poliitika on saanud uue ja olulise tähenduse. Siin loodi Piibli tõlge, asutati Läti esimesed koolid, tegutsesid vennastekogudused ja hernhuutlased ning siin elasid Läti kultuuri-, teadus- ja ühiskonnategelased.

Üle kuue sajandi tagasi rajatud teel tõusis ja langes Liivimaa võimsus, sündis ja taassündis Läti lipp ning 1919. aasta Võnnu lahingus võideti sellel kätte Läti vabadus.  23. augusti 1989. aasta õhtul läksid mitusada tuhat lätlast Balti ketti seisma, et ühendada käed eestlaste ja leedulastega ning näidata kogu maailmale oma soovi vaba olla.

17. sajandil suutis Kuramaa ja Semigallia hertsog Jaakob arendada tootmist ja laevaehitust sellises ulatuses, et saaks kaubelda peaaegu kõikjal maailmas. Tänane Jaakobi tee algab Alsungast, kulgeb läbi hertsog Jaakobi kodulinna Kuldīga ja läheb edasi hertsogkonna pealinna Jelgavasse. 

Peamine veetee, keskne arter, ühenduslüli teiste rahvaste ja kultuuridega, kuid võib-olla isegi rohkem meie endi omadega. Variaagidest kreeklasteni kulgeva marsruudi haruna õilmitses jõgi kaubateena juba viikingiajal, muutudes aja jooksul ka lahinguväljaks ja lahingute põhjuseks. Kaubatee oli see kuni Esimese maailmasõjani välja.

Bernātest Liepāja, Grobiņa, Vērgali ja Pāvilosta kaudu kulgev teekond piki Läti läänerannikut räägib vabaduseigatsusest ja soovist silmapiiri taga asuvat laia maailma avastama minna. Siin elasid tuhande aasta eest iidsed meresõitjad kuralased ehk kuršid, 1919. aastal leidis siit varjupaiga äsja loodud Läti esimene ajutine valitsus ning siin laulsid Läti muusikud Liepāja Dzintarsi festivalil oma vabaduslaule.

Tee, mis kulgeb läbi Läti südame – pealinna Riias. Seda teed pidi minnes on Riia ajaloolise keskuse, sealhulgas vanalinna (UNESCO maailmapärandi nimistus) läheduses ja restaureeritud kultuuripärandi objektide hulgas üks Läti silmapaistvamaid keskaegseid losse – Riia loss. Siin töötavad nii Läti president kui ka Läti riiklik ajaloomuuseum. Seejärel viib tee Euroopa ühe vanima tsirkusehoone juurde, mis on ainus alaline tsirkusehoone Baltimaades, ning Suure Gildi ehk endise kaupmeeste vennaskonna juurde, kus praegu tegutseb Läti Riiklik Sümfooniaorkester. Marsruudil asub ka kaks olulist avaliku linnaruumi objekti, kus säilitatakse olulisi ajalootõendeid.